Ma jäin rannale päikeseloojanguni, lootes, et ta tuleb tagasi. Siis tegin kiire õhtusöögi – leib, juust ja vein –, panin endale riidelapi ümber ja kõndisin külla. Seal piilusin läbi kõik baarid ja restoranid ega leidnud teda; piilusin ka majadesse, kus kardinaid akende ees ei olnud. Kui bistrood kinni pandi, andsin alla, läksin tagasi oma telki, needsin oma mõõtmatut lollust (et miks ma ei võinud küsida: „Mis su nimi on, kus sa elad ja kus sa siin peatud?“), keerasin end tekki ja jäin magama.
Ärkasin koidikul, viskasin pilgu rannale, sõin hommikust, kontrollisin uuesti randa, „riietusin“ ja läksin külla, kammisin poode ja postkontorit ja ostsin oma Herald-Tribi.
Siis seisin silmitsi ühe oma elu kõige raskema otsusega: olin tõmmanud hobuse.
Alguses ei olnud ma kindel, sest mul ei olnud kõik need 53 seerianumbrit meeles. Pidin oma telki tagasi jooksma, märkmiku välja kaevama ja kontrollima – jah, nii oligi! Number oli meelde jäänud oma mustri tõttu: #XDY 34555. Mul oli hobune!
Mis tähendas mitmeid tuhandeid dollareid; ma ei teadnud, kui palju just. Kuid piisavalt, et mind Heidelbergist läbi vedada... kui ma selle kohe rahaks teen. Herald-Trib oli seal alati päev vana, mis tähendas, et loosimine oli toimunud vähemalt kahe päeva eest – ja vahepeal võis see elukas murda jala või saada viga üheksal muul viisil. Minu pilet oli midagi väärt ainult seni, kuni „Lucky Star“ oli stardinimekirjas.
Pidin kiiruga Nizzasse jõudma ja välja uurima, kus ja kuidas õnneliku pileti eest parimat hinda saada. Kaeva pilet hoiulaekast välja ja müü maha!
Aga kuidas jääb „Trooja Helenaga“?
Shylock oma hingepõhjast tuleva hüüdega: „Oh, mu tütar! Oh, mu tukatid!“ ei olnud rohkem lõhestatud kui mina.
Ma tegin kompromissi. Kirjutasin südantlõhestava kirja, kus teatasin, kes ma olen, ja et ma tõesti pidin lahkuma, ja anusin teda, et ta kas ootaks, kuni ma homme tagasi tulen, või vähemalt jätaks kirja, kuidas teda leida. Ma jätsin selle postkontorisse koos kirjeldusega – blond, nii pikk, juuksed nii pikad, suurepärane poitrine – ja kakskümmend franki lubadusega maksta kaks korda nii palju, kui kiri adressaadi leiab ja vastus tuleb. Postitädi ütles, et pole sellist kunagi näinud, aga kui cette grande blonde kunagi jalga külla tõstab, toimetatakse kiri edasi.
Mul jäi väga napilt aega tagasi joosta, riietuda tavailmariietesse, visata oma varustus proua Alexandre juurde ja jõuda paadile. Siis oli mul muretsemiseks kolm tundi reisiaega.
Probleem oli selles, et Lucky Star ei olnud tegelikult kits. Too hobune oli nimekirjas tavaliselt viies või kuues, olenevalt sellest, kes ta vormi hindas. Ja siis? Lõpeta, kuni oled võiduseisus, ja võta kasum välja?
Või minna panga peale?
See polnud lihtne otsus. Oletame, et saan pileti eest 10 000 dollarit. Isegi kui ma ei teeks mingeid kahtlasi trikke maksudega, jääks mul suurem osa alles ja sellega saaksin kooli läbi.
Aga kooli suudan ma nii või teisiti lõpetada ja kas ma ikka tahan nii väga minna Heidelbergi? Too duelliarmidega üliõpilane oli ju laiskvorst, kes tundis ersatsuhkust võltsohus saadud armide üle.
Oletame, et ma riskin ja võidan suurelt – 50 000 naela või 140 000 dollarit...
Kas teate, kui palju makse maksab poissmees 140 000 dollarilt Vaprate Maal ja Vabade Kodus?
103 000 dollarit maksab ta.
Ja mulle jääb 37 000 dollarit.
Kas ma veaksin kihla 10 000 dollarit 37 000 dollari vastu, võiduvõimalus vähemalt 15:1 minu kahjuks?
Vennas, vaata asju õiges valguses. Põhimõte on sama, olenemata sellest, kas jutt on 37 tonnist või kahe lisakaardiga pokkerist.
Aga oletame, et ma vingerdan end maksudest välja, panustades niimoodi 10 000 dollarit 140 000 dollarilise võidu nimel? See tegi potentsiaalse võidu võrdseks võiduvõimalusega – ja 140 000 dollarit ei olnud ainult kolledži söögiraha, vaid varandus, mis võib igavesti teenida neli või viis tuhat aastas.
Ma ei „petaks“ Onu Suhkrut; kui ma juhtun võitma, pole USA-l sellele rahale rohkem moraalset õigust kui Saksa-Rooma keisririigil. Mida on Onu Suhkur minu heaks teinud? Ta oli purustanud mu isa elu kahe sõjaga, millest ühte me ei tohtinud võita – ja tegi seeläbi kolledžiskäimise mulle väga raskeks; jättes täiesti kõrvale kõik selle, mida isa annab pojale mittemateriaalses mõõtmes (ma ei teadnud ega saa kunagi teada!). Siis tegi ta mulle kolledži võimatuks ja saatis mu võitlema järgmisse mittesõtta, kus ma peaaegu surma sain ja kaotasin oma magusa naerusuise tüdruku.
Niisiis, mis õigus oli Onu Suhkrul napsata omale 103 000 dollarit ja jätta mulle ülejääk? Et ta saaks seda „laenata“ Poolale? Või anda Brasiiliale? No mida veel!
Oli võimalus hoida see kõik endale (kui ma võidan), seaduslik nagu abielu. Ela aasta aega pisikeses vanas maksuvabas Monacos. Siis vii see mujale.
Uus-Meremaale, näiteks. Herald-Tribi pealkirjad olid tavalised... ja enamgi veel. Paistis, et poisid (noh, need suured, mängulusti täis...), kes seda planeeti juhivad, hakkavad iga hetk seda suurt sõda pidama – noh, seda mandritevaheliste rakettide ja vesinikupommidega.
Kui minna kuhugi nii kaugele lõunasse kui Uus-Meremaa, võib seal vast midagi radiatsioonis ellu jääda.
Uus-Meremaa peaks olema väga ilus ja räägitakse, et sealsed kalurid peavad alla 5 naelast forelli kojuviimiseks liiga väikeseks.
Ma olin ükskord püüdnud kahenaelase forelli.
Umbes sealkohas tegin kohutava avastuse. Ma ei tahtnud minna tagasi ei kooli ega võita, kaotada ega teenida. Ma ei hoolinud enam kuraditki kolme auto garaažidest ja basseinidest ega muudest „turvalistest“ staatusesümbolitest. Selles maailmas polnud turvalisust ja ainult rotid ja lõpmata lollid võisid arvata, et on.
Kusagil džunglis olin ma kõik sellised ambitsioonid endalt heitnud. Mind oli tulistatud liiga palju kordi ja seeläbi olin kaotanud huvi supermarketite ja linnalähedaste asumite ja „täna on hoolekogu õhtusöök, ära unusta, kallis, sa lubasid“ vastu.
Oh, ma ei kavatsenud end kloostrisse matta. Ma endiselt tahtsin...
Mida ma tahtsin?
Ma tahtsin Roci muna. Ma tahtsin haaremit, täis armsaid odaliske, rohkem kui tolmu mu sõjavankri rataste all, ja et mu mõõk iial ei roostetaks. Tahtsin rusikasuurusi loodusliku punase kulla känkraid ja sööta haskidele see närukael, kes klaimi üle tahab lüüa. Tahtsin ärgata virgena, minna välja, et murda mõned piigid, ja siis valida kõige kenam neidis, kellega kasutada oma esimese öö õigust. Ja sealjuures astuda vastu parunile, kui ta julgeb sama neidu tahta. Tahtsin kuulda, kuidas purpurpunane vesi hommikuse vahikorra ajal Nancy Lee nahale niriseb ja kusagil pole muud heli ega liikumist, välja arvatud meid viimased tuhat miili saatnud albatrossi aeglane tiibade kallutamine.
Tahtsin Barsoomi tormavaid kuid. Ma tahtsin Storisende’i ja Poictesme’i ja et Holmes raputaks mind ärkvele, öeldes: „Mäng läks käima!“ Tahtsin parvetada mööda Mississippit alla ja põgeneda koos Bilgewateri hertsogi ja kadunud dofääniga maffia eest.
Ma tahtsin preester Johni ja valget kätt tõstmas Excaliburi kuuvalgest järvest. Tahtsin purjetada Odüsseias ja „Tros of Samothrace’is“ ja süüa lootosi maal, kus on alati pärastlõuna. Tahtsin romantikat ja imede ootust – nagu seda lapsena tundnud olin. Ma tahtsin sellist maailma, mida oli mulle lubatud – mitte seda magedat, närust, roiskuvat totrust, milles elasin.
Mul oli olnud üks võimalus – eile pärastlõunal kümme minutit. Trooja Helena või mis iganes ta nimi ka poleks – ma olin seda teadnud... ja lasknud käest libiseda.
Võib-olla ainsa võimaluse, mis kunagi tuleb.
Rong jõudis Nizzasse.
American Expressi kontoris läksin pangapoolele oma hoiulaeka juurde, otsisin pileti välja ja võrdlesin numbrit Herald-Tribis trükituga – jah, XDY 34555! Kontrollisin ka teisi pileteid – et natuke rahuneda – ja need olid, nagu eeldasin, vanapaber. Viskasin need kasti tagasi ja palusin juhataja jutule.
Mu probleem puudutas raha ja American Express on pank, mitte ainult reisibüroo. Mind juhatati juhataja kabinetti ja me tutvustasime end teineteisele. „Ma vajan nõu,“ ütlesin ma. „Näete, mul on üks võitnud Sweepstakesi pilet.“
Ta näole tuli naeratus. „Õnnitlused! Sa oled üle pika aja esimene inimene, kes tuleb siia heade uudistega, mitte kaebama.“
„Tänan. Eh, minu probleem on selline. Ma tean, et hobuse tõmmanud pilet on võistlusteni üsna palju väärt. Sõltub muidugi hobusest.“
„Muidugi,“ nõustus ta. „Mis hobuse sa said?“
„Üsna hea. Lucky Stari – ja see teebki olukorra raskeks. Kui ma oleksin saanud Vesinikupommi või ükskõik millise kolmest favoriidist... Selge ju. Ma ei tea, kas müüa või hoida, sest ma ei tea, kuidas tõenäosust arvutada. Ega sa ei tea, mida Lucky Stari eest pakutakse?“
Ta pani oma sõrmeotsad kokku. „Härra Gordon, American Express ei anna nõuandeid hobuste võiduajamiste suhtes ega vahenda Sweepstakesi pileteid. Siiski – kas sul on pilet kaasas?“
Ma ulatasin selle talle. See oli läbi käinud pokkerilaualt, higiplekiline ja kortsus. Kuid võidunumber oli selgelt loetav.
Ta vaatas seda. „Kas sul kviitung on?“
„Kaasas pole.“ Hakkasin selgitama, et olin andnud oma kasuisa aadressi ja et mu kirjad saadetakse edasi Alaskasse. Ta katkestas mind. „Pole hullu.“ Ta vajutas lülitit. „Alice, kas sa paluksid härra Renault’l siia tulla?“
Mõtlesin, kas tõesti pole hullu. Mul oli olnud piisavalt tarkust, et panna kirja algsete piletiomanike nimed ja võtta üleandmiskviitungid ja kõik nad olid lubanud mulle saata oma algsed, kuid ükski polnud minuni jõudnud. Võib-olla Alaskale – hoiulaegast kontrollides vaatasin ka, et selle olin saanud seersandilt, kes hetkel teenis Stuttgardis. Võib-olla olen talle midagi võlgu, aga võib-olla tuleb tal mõni luu murda.
Härra Renault nägi välja nagu väsinud kooliõpetaja. „M’sieur Renault on meie ekspert sellistes asjades,“ selgitas juhataja. „Kas sa, palun, lubad tal oma piletit uurida?“
Prantslane vaatas seda, siis ta silmad süttisid ja ta otsis taskus juveliiriluubi ja kruvis selle silma. „Suurepärane!“ ütles ta heakskiitvalt. „Üks parimaid. Hongkong võib-olla?“
„Ostsin selle Singapurist.“
Ta noogutas ja naeratas. „Teeb sama välja.“
Juhataja ei naeratanud. Ta võttis ühest lauasahtlist teise loteriipileti ja ulatas selle mulle. „Härra Gordon, selle ma ostsin Monte Carlost. Kas sa võrdleksid neid?“
Need tundusid mulle sarnased, välja arvatud seerianumbrid ja et tema oma oli sile ja puhas. „Mida ma peaksin otsima?“
„Võib-olla on sellest abi.“ Ta pakkus mulle suurt luupi.
Sweepstakesi pilet on trükitud spetsiaalsele paberile ja sellel on vesimärgina portree ning see on trükitud mitmes värvitoonis. See on graveeritud ja trükitud paremini kui paljude riikide paberraha.
Ma õppisin juba ammu, et kuradit ei saa jumalaks muuta seda jõllitades. Ma andsin talle pileti tagasi. „Minu oma on võltsing.“
„Ma ei öelnud seda, härra Gordon. Soovitan sul see üle kontrollida. Ütleme näiteks Prantsuse keskpanga kontoris.“
„Ma näen juba. Graveerimisjooned minu omal ei ole teravad ja pidevad. Mõned kohad on katki. Luubiga on näha, et värv on kohati laiali läinud.“ Pöördusin. „Õigus, m’sieur Renault?“
Ekspert kehitas õlgu. „See on omamoodi ilus töö.“
Ma tänasin neid ja lahkusin. Ma kontrollisin piletit Prantsuse keskpangas; mitte et ma kahtlesin ekspertiisis, vaid et sa ei lase oma jalga ära lõigata ega viska minema 140 000 dollarit ilma teise arvamuseta. Nende ekspert ei vaevunud luubiga vaeva nägema. „Võltsing,“ teatas ta. „Väärtusetu.“
Oli võimatu samal õhtul l’Île du Levant’ile tagasi pääseda. Sõin õhtust ja otsisin üles oma endise majapidajanna. Mu konku oli tühi ja ta andis selle mulle ööseks. Ma ei lamanud kaua ärkvel.
Ma ei olnud nii masendunud, kui arvasin, et peaksin olema. Tundsin end lõdvestunult, peaaegu kergendatult. Mõnda aega oli mul olnud suurepärane tunne olla rikas – ja mul olid lisaks olnud rikkusega kaasnevad mured – ja mõlemad tunded olid huvitavad; samas ma ei olnud huvitatud neid lähiajal kordama.
Nüüd polnud mul mingeid muresid. Või ainus mure oli, et kunagi tuleb koju minna, aga kuna elu saarel oli odav, polnud sellega kiiret. Ja ainus asi, mis mind häiris, kui Nizzast minema ei saanud, oli mõte, et võin seetõttu oma „Trooja Helenast“, cette grande blonde’ist ilma jääda. Si grande...si belle...si majestueuse! Jäin magama temast mõeldes.
Kavatsesin jõuda varajasele rongile, siis esimesele paadile. Kuid eelmisel päeval olin suurema osa sularahast ära kulutanud ja American Expressis unustanud seda võtta. Nagu ka oma posti. Ma ei oodanud midagi kelleltki peale ema ja võib-olla tädi – ainus lähedane sõber, kes mul armees oli, oli kuus kuud tagasi tapetud. Sellegipoolest võisin ju posti vastu võtta, kuni raha ootasin.
Nii et ma lubasin endale luksusliku hommikusöögi. Prantslased usuvad, et mees võib päevale vastu astuda piimaga sigurikohvi ja sarvesaiaga – mis võib olla nende poliitilise ebastabiilsuse põhjuseks. Valisin teeäärse kohviku suure kioski kõrval, mis oli ainus Nizzas, kus Stars & Stripes ja Herald-Trib tulid müüki kohe, kui kohale jõudsid; tellisin meloni, kohvikomplekti kahele ja omelette aux herbes fines’i; ja võtsin endale aega elu nautida.
Herald-Tribi lugemine, kui see tuli, tõmbas küll sübariitlikku naudingut alla. Pealkirjad olid hullemad kui kunagi varem; need tuletasid mulle meelde, et ma pean endiselt maailmaga toime tulema; ma ei saanud igavesti l’Île du Levant’ile jääda.
Aga miks mitte jääda sinna nii kauaks kui võimalik? Samas endiselt ei tahtnud ma kooli minna ja see kolme-auto-garaaži-ambitsioon oli sama surnud kui too loteriipilet. Kui kolmas maailmasõda oli üle minemas kuuma faasi, polnud mingit mõtet olla insener Santa Monicas 6000- või ka 8000-dollarise aastateenistusega ja hukkuda tuletormis.
Vast oli parem elada roosipungi kogudes, carpe neid kuradi diem dollariga päevas ja... noh, alati võib lõpuks merejalaväkke astuda, nagu mu isa.
Voltisin lehel ette veeru „Isiklikud“.
Need olid päris head. Lisaks tavapärastele selgeltnägijate kuulutustele ja joogakursustele ja krüptilistele, initsiaalidega sõnumitele ühelt osapoolelt teisele oli ka päris kirjanduslikke. Näiteks:
Hüvitus! Kas kaalute enesetappu? Kirjutage minu nimele oma korter ja ma teen teie viimased päevad suurepäraseks. Nõudmiseni 323, H–T.
Või: Hindu härrasmees, mittetaimetoitlane, soovib kohtuda kultuurse Euroopa, Aafrika või Aasia naisega, kellel on sportauto. Eesmärk: rahvusvaheliste suhete parandamine. Nõudmiseni 107.
Kuidas seda sportautos teha?
Üks oli kurjakuulutav: Maailma hermafrodiidid, tõuske! Teil pole kaotada midagi peale ahelate. Tel. Opéra 59–09.
Järgmine algas: OLED SA ARGPÜKS?
Noh, jah, muidugi. Kui võimalik. Kui on lubatud vabalt valida. Lugesin edasi:
„OLED SA ARGPÜKS? See pole sinu jaoks. Me vajame hädasti vaprat meest. Ta peab olema 23–25-aastane, täiesti terve, vähemalt kuus jalga pikk, kaaluma umbes 190 naela, oskama vabalt inglise keelt ja natuke prantsuse keelt, valdama kõiki relvi, omama mõningaid inseneri ja matemaatika baasteadmisi, olema valmis reisima, tal ei tohi olla perekondlikke ega emotsionaalseid sidemeid, ta peab olema vankumatult vapper ja nägus nii näolt kui kehalt. Alaline töökoht, väga kõrge palk, hiilgavad seiklused, ohtlik. Palun isiklikult ilmuda: 17, rue Dante, Nizza, 2me étage, appt. D.“
Lugesin seda nõuet näo ja figuuri kohta suure kergendusega. Hetkeks tundus, et keegi, kel on väärastunud huumorimeel, peab silmas just mind. Keegi, kes teadis minu harjumust lugeda erakuulutusi.
Aadress oli vaid saja jardi kaugusel kohast, kus ma istusin. Lugesin kuulutust uuesti.
Siis maksin arve pluss natuke jootraha, läksin kioski ja ostsin Stars & Stripesi, kõndisin American Expressi, sain raha ja korjasin ära oma posti ja suundusin raudteejaama. Järgmise Touloni rongini oli üle tunni, nii et läksin baari, tellisin õlle ja istusin lugema.
Ema kahetses, et me ei saanud Wiesbadenis kokku. Oma kirjas luges ta üksikasjalikult üles laste haigused, kurtis Alaska kõrgete hindade üle ja kahetses, et nad olid pidanud Saksamaalt ära minema. Pistsin selle taskusse ja võtsin Stars & Stripesi.
No ja lugesin: OLED SA ARGPÜKS? – täpselt sama kuulutus.
Mühatasin ja lasin lehel langeda.
Mul oli veel kolm kirja. Üks kutsus mind toetama oma endise kolledži spordiühingut; teine pakkus mulle nõu investeeringute valikul, erihinnaga ainult 48 dollarit aastas; viimane oli lihtne templita ümbrik, ilmselt otse American Expressi toodud.
See sisaldas ainult ajaleheväljalõiget – OLED SA ARGPÜKS?
Täpselt sama, mis need kaks, mida näinud olin, ainult et alla oli tõmmatud viimane rida: palun isiklikult ilmuda...
Sõitsin taksoga rue Dante’ile. Kui kiiresti teha, oli aega see surimuri lahti harutada ja ikkagi Touloni rongile jõuda. 17. majal ei olnud lifti; ma jooksin üles ja teel korterini D tuli mulle vastu sealt väljunud noor mees. Ta oli kuus jalga pikk, näolt ja figuurilt kena ning nägi välja, nagu oleks ta hermafrodiit.
Uksel oli kiri: DR. BALSAMO – AJAD KOKKULEPPEL, prantsuse ja inglise keeles. Nimi kõlas tuttavalt ja natuke võltsilt. Ma ei peatunud selle üle mõtisklemiseks ja ruttasin sisse.
Kontoris valitses selline segadus, mida suudavad korraldada vaid prantsuse juristid ja rotikari. Laua taga istus päkapikumoodi tegelane lustliku naeratuse, jäiste silmade ja kõige roosama näo ja peanahaga, mida eales näinud olen; peas oli ka natuke valgeid juuksenarmaid. Ta vaatas mind ja itsitas. „Tere tulemast! Nii et sa oled kangelane?“ Äkitselt rabas ta pihku revolvri, mis oli pool tema pikkusest ja tema raskune, ja suunas selle minule. Selle torust oleks saanud Põrnikaga sisse sõita.
„Ma ei ole kangelane,“ ütlesin põlglikult. „Ma olen argpüks. Tulin ainult, et teada saada, mis nali see on.“ Liikusin ühele poole, lüües samal hetkel selle peletisliku riistapuu teisele poole, lõin tal selle käest ja püüdsin kinni. Siis andsin selle talle tagasi. „Ära mängi selle asjaga, või ma topin selle su väljundisse. Mul on kiire. Sa oled doktor Balsamo? Sina panid selle kuulutuse üles?“
„Tuut-tuut,“ ütles ta, üldse mitte pahaselt. „Tormakad noored. Ei, doktor Balsamo on seal.“ Ta osutas kulmudega kahele uksele vasakul ja vajutas seejärel kellanuppu laual; see oli ainus Napoleoni-aegadest hilisem asi seal. „Mine sisse. Ta ootab sind.“
„Ta?“ – ta oli kasutanud naissoo asesõna – „Milline uks?“
„Ah, daam või tiiger? Kas sellel on üldse tähtsust? Pikemas perspektiivis? Kangelane teab. Argpüks valib vale, niisama kindlalt kui ma valetan. Allez-y! Vite, vite! Schnell! Ära möluta, Mac.“
Mühatasin ja tõmbasin lahti parempoolse ukse.
Doktor seisis seljaga minu poole mingite aparaatide juures kaugema seina ääres ja ta kandis üht neist valgetest, kõrge kaelusega kitlitest, mida meditsiinirahvas eelistas. Vasakul oli kirurgi läbivaatuslaud, paremal moodne rootsi diivan; olid roostevabast terasest ja klaasist kapid ning mõned raamitud sertifikaadid – kogu paik oli samavõrra kaasaegne, kui eesruum ei olnud.
Ta pöördus minu poole, kui ust sulgesin, vaatas mind ja lausus vaikselt: „Mul on väga hea meel, et sa tulid.“ Siis ta naeratas ja ütles vaikselt: „Sa oled ilus“ ja tuli mu embusse.