KAKS

Kaks kuud hiljem olin Prantsuse Rivieras. Haldjast ristiema valvas mu järele üle India ookeani, sealt Punase mere äärde ja Napolini. Elasin tervislikku elu ja tegin trenni, päevitasin hommikupoolikuti, magasin pärastlõunati ja öösel mängisin pokkerit. Kohtusin paljude inimestega, kes ei jaganud pokkeri tõenäosusi (need on arvutades parandatavad), kuid olid varmad õppima. Itaaliasse jõudes oli mul korralik päevitus ja tüse rahakott.
Reisi algul läks keegi pankrotti ja tahtis mängu panna loteriipileti. Pärast mõningaid vaidlusi sai loteriipiletitest allahinnatud valuuta – 2 USA dollarit pilet. Lõpetasin reisi 53 piletiga.
Napolist Frankfurti lendamiseks kulus vaid tunde. Siis andis haldjast ristiema osakond mu tagasi üllatuspeo ja jõhkrate naljade osakondadele.
Enne Heidelbergi minekut hüppasin Wiesbadenist läbi, et näha oma ema, kasuisa ja nende lapsi – ja avastasin, et nad olid just lahkunud Ühendriikidesse, parasjagu teel Alaskasse Elmendorfi lennuväljale.
Niisiis läksin Heidelbergi, nagu käsk ette nägi, ja tutvusin linnaga, kuni masinavärk jahvatas.
Armas linnake – loss, hea õlu ja suured tüdrukud roosade põskede ja Coca-Cola pudeli figuuriga – jah, tundus, et see on õige koht kraadi saamiseks. Hakkasin uurima majutuse ja muu sellise kohta ning kohtasin noort sakslast, kes kandis teklit ja näoarme, mis olid sama koledad kui minu omad – asjad näisid minevat ülesmäge.
Arutasin oma plaane demobiliseerimisosakonna vanemseersandiga.
Ta raputas pead. „Oh, vaene poiss!“
Miks? Gordoni jaoks ei olnud G.I. hüvesid ette nähtud – ma ei olnud veteran.
Unusta see arm. Vahet pole, et ma olin tapnud lahingus rohkem mehi, kui... – noh, vahet pole. See ei olnud „sõda“ ja kongress ei olnud vastu võtnud seaduseelnõud, mis laiendaks hariduslikud hüved „sõjalistele nõuandjatele“.
Ma arvan, et see oli minu enda süü. Olin kogu aeg arvestanud „G.I. soodustustega“– sest mul oli keemialaboris olnud pinginaabriks veteran, kelle hariduse tagasid G.I. soodustused.
See isalik seersant ütles: „Ära võta seda tõsiselt, poja. Mine koju, leia töö, oota aasta. Kindla peale selline eelnõu tuleb ja sel on tagasiulatuv mõju. Sa oled noor.“
Nii ma siis olingi Rivieras – tsiviilisik, kes nautis Euroopat, enne kui ikkagi tuleb koju sõita. Heidelberg ei tulnud kõne allagi. Oh, palk, mida džunglis polnud millelegi kulutada, pluss kogunenud puhkus, pluss minu pokkerivõidud kokku oleksid lubanud mulle aasta Heidelbergis. Kuid kraadini välja ei venitaks. Ma olin lootnud, et see maagiline G.I. tasub õppimise eest ja minu raha on pisut paremaks elamiseks.
Minu (muudetud) plaan oli ilmselge. Kasuta seda tasuta kojureisi ja kasuta seda enne, kui aasta täis, et jõuaksid kooli. Kasuta raha tädile ja onule elamise eest maksmiseks, tööta järgmisel suvel ja vaata, kas sügiseks on midagi muutunud. Kuivõrd ajateenistus mind enam ei ähvardanud, siis küll ma kuidagi välja vean, kuigi minust ei saa „Herr Doktor Gordonit“.
Aga koolid avatakse sügisel ja oli kevad. Mul oli pagana hea võimalus natuke Euroopas ringi vaadata, enne kui ninapidi raamatutesse sukeldun; teist sellist võimalust ei pruugi kunagi tulla.
Viivitamiseks oli veel üks põhjus: need loteriipiletid. Traavivõistlused olid algamas.
Irish Sweepstakes algab tavalise loteriina. Kõigepealt müüakse niipalju pileteid, et nende alla saaks matta keskvaksali. Iirimaa haiglad saavad 25% ja on ainsad kindlad võitjad. Veidi enne võistlusi tõmmatakse hobustele piletid. Oletame, et võistleb kakskümmend hobust. Kui pilet hobusele ei satu, on see vanapaber. (Oh, on väiksed lohutusauhinnad.)
Aga ka hobusele tõmbamine ei taga võitu. Mõned hobused ei stardigi. Startijatest enamik jookseb teiste järel. Kuid iga pilet, mis tõmmatakse hobusele – isegi kitsele, kes vaevu latrist välja suudab komberdada – on järsku loosimise ja võistluse vahel väärt tuhandeid dollareid. Muidugi sõltub hind sellest, kui hea on hobune. Kuid auhinnad on suured ja on teada juhus, kui võitis viletsaim hobune.
Mul oli 53 piletit. Kui üks neist tõmbab hobuse, võin selle müügist saada piisavalt, et Heidelberg ära teha.
Seega jäin ja ootasin loosimist.
Euroopa ei pea olema kallis. Noorte hostel on luksus mehele, kes on tulnud Kagu-Aasia pärapõrgust, ja isegi Prantsuse Riviera ei ole kallis, kui lähened sellele kohalike poolelt. Ma ei peatunud La Promenade des Anglais’l; mul oli pisike tuba neljandal korrusel – jagatud vannitoaga – ja kaks kilomeetrit rannast. Nizzas on suurepäraseid ööklubisid, kuid sa ei pea neid nuumama, sest rannas on vaatepilt sama hea... ja tasuta. Kui ma esimest korda nägin prantsuse tüdrukut riietest vabanemas ja bikiine selga panemas kohalike, turistide, sandarmite, koerte – ja minu – silme all, üldse rikkumata – või ainult pisut – iseenesest niigi leebeid prantsuse tavasid, mis puudutasid „sündsusetut eksponeerimist“, mõistsin, kui kõrge kunst võib olla lehvikutants.
Jah, härrased, Prantsuse Rivieras on vaatamisväärset ka täiesti tasuta.
Rannad on kohutavad. Kivid. Kuid kivid on paremad kui džungli muda ja ma panin ujukad jalga ja nautisin vaatepilti ja lihvisin päevitust. Oli kevad, turismihooaeg polnud alanud ja rahvast vähe, kuid oli soe ja kuiv ja suvine. Lamasin päikese käes ja olin õnnelik ning minu ainus varandus oli American Expressi hoiulaegas ning New York Herald Tribune’i ja The Stars & Stripes’i Pariisi väljaanded. Neile viskasin pilgu peale, et näha, kuidas suurvõimud maailma kallal sigatsevad, seejärel, kas midagi on uut selles mitte-sõjas, kust mind just välja lasti (tavaliselt seda ei mainitud, kuigi meile räägiti, et me päästame tsivilisatsiooni), ja lõpuks uurisin tähtsaid asju – uudiseid Iiri loterii kohta, pluss ehk annab The Stars & Stripes teada, et vahepealne on halb unenägu ja mul ikkagi on õigus haridusalastele hüvedele.
Siis tulid ristsõnad ja „isiklikud“ teated. Ma loen alati „isiklikke“; need on alasti pilk eraellu. Näiteks: „M.L. helista R.S.-ile enne keskpäeva. Raha.“ Paneb mõtlema, kes kellele mida tegi ja kes kellele maksab?
Sealt leidsin veel odavama elukoha veel parema vaatega. Olete kuulnud l’Île du Levant’ist? See on saar Riviera lähedal Marseille’ ja Nizza vahel, mis sarnaneb paljuski Catalinaga. Selle ühes otsas on küla ja Prantsuse merevägi kasutab teist otsa juhitavate rakettide polügoonina; ülejäänu on mäed, rannad ja koopad. Ei ole autosid ega isegi jalgrattaid. Inimesed, kes sinna lähevad, ei taha, et miski välismaailma meenutaks.
Kümne dollari eest päevas saad nautida luksust, mis Nizzas maksaks nelikümmend. Või võid telkimise eest maksta viis senti päevas ja elada dollariga päevas – nagu mina tegin – ning kui ise süüa ei viitsi teha, on olemas paar head odavat restorani.
Seal ei paistnud olevat mingeid reegleid. Või oodake – üks siiski oli. Heliopolise – selle sealse küla – piiril oli silt: LE NU INTEGRAL EST FORMELLEMENT INTERDIT. („Täielik alastus on rangelt keelatud“.)
See tähendas, et kõik, nii mehed kui naised, pidid enne külasse sisenemist riputama vajalikku kohta pisikese kolmnurkse riidetüki.
Mujal, randades, telkimisaladel ja üldse kogu saarel ei pea sa midagi kandma ja keegi ei kandnudki.
Kui riiete ja autode puudumine välja arvata, elas Levanti saar nagu iga teine Prantsusmaa kolgas. Joogiveega oli kitsas, kuid prantslased ei joo vett ja pesta sai end Vahemeres ja vett sai frangi eest niipalju, et jätkus pooleks tosinaks korraks soola mahapesemiseks. Sõida rongiga Nizzast või Marseille’st, tule maha Toulonis ja sõida bussiga Lavandou’sse, seejärel paadiga (tund ja mõned minutit) l’Île du Levant’ile – kus heida endalt oma mured ja riided.
Avastasin, et eelmise päeva Herald-Tribi saan külast, samast kohast („Au Minimum“, proua Alexandre), kust rentisin telgi ja matkavarustuse. Ostsin toiduaineid La Brise Marine’ist ja telkisin La Plage des Grottes’i juures, üsna küla lähedal; lihtsalt vedelesin, lõõgastusin, lasin närvidel puhata ja nautisin vaatepilti.
Mõned võtavad halvustada naisekuju jumalikkust. Ega seks polegi kõigile; mainitud oleksid pidanud sündima austritena. Kõiki tüdrukuid on hea vaadata (sealhulgas pisikesi pruune õekesi, kuigi nood ajavad hirmu peale); ainus erinevus on, et mõned näevad välja paremad kui teised. Mõned olid paksud, mõned kõhnad, mõned vanad ja mõned noored. Mõned nägid välja, nagu oleksid nad otse Les Folies Bergères’ist siia astunud. Ma tutvusin ühega neist, Rootsi tüdrukuga, ja umbes nii asi oligi – ta tantsis „nue“ ühes teises Pariisi revüüs. Ta harjutas minuga inglise keelt ja mina temaga prantsuse keelt ning ta lubas mulle korralikku rootsi toitu teha, kui ma kunagi Stockholmi satun, ja mina tegin talle süüa piirituspriimusel ja vin ordinaire muutis meid ülemeelikuks ja ta tahtis teada, kuidas ma oma armi sain, ja ma rääkisin talle mõned valed. Marjatta mõjus veterani närvikavale hästi ja ma olin kurb, kui ta lahkuma pidi.
Aga etendus jätkus. Kolm päeva hiljem istusin Grotto rannal, nõjatusin vastu kivi ja lahendasin ristsõna, kui äkki läksid silmad risti, sest sattusin jõllitama kõige pilkupüüdvamat naist, keda ma kunagi elus näinud olen.
Naine, tüdruk – ma polnud selles kindel. Esmapilgul tundus ta kaheksateist, võib-olla kakskümmend; pisut hiljem, kui talle otse näkku vaatasin, võis ta olla ka kaheksateist, kuid sama hästi ka nelikümmend. Või sada nelikümmend. Temas oli täiuslik ajatu ilu. Nagu Trooja Helena või Kleopatra. Trooja Helena võis ta isegi olla, kuid ilmselgelt mitte Kleopatra – sest ta ei olnud punapea; ta oli loomulik blondiin. Ta oli üleni pruuniks päevitunud, ilma bikiinijälgedeta, ja tema juuksed olid parknahakarva, ainult hulga heledamad. Need voolasid vabalt, graatsiliste lainetena mööda ta selga alla ja tundus, et neid ei ole kunagi lõigatud.
Ta oli pikk, minust mitte väga palju lühem ega ka mitte kergem. Ja see ei olnud rasvakiht – kui välja arvata täpselt parasjagu polstrit, mis muudab naisekeha nii veetlevaks; ja selle all, olin kindel, on lihased – tema liikumises võis tajuda puhkeolekus lõvi jõudu.
Ta õlad olid laiad, sama laiad kui tema väga naiselikud puusad; tema vöökoht oleks väiksema naise puhul tundunud paks, kuid temal oli see veetlevalt sale. Tema kõhus polnud vähimatki lõtvust, see oli kaks täiuslikku kumerust, mille all samuti võis aimata lihaseid. Tema rinnad – ainult tänu sellele, et ta rinnakorv oli ka päris suur, ei jäänud mulje, et nüüd on head asja liiga palju. Need olid vormis ja rappusid vaid natuke, kui ta liikus; neid kroonisid roosakaspruunid, sellised ausad, naiselikud, mitte neitsilikud nibud.
Tema naba oli see kalliskivi, mida ülistasid pärsia luuletajad.
Ta jalad olid isegi tema pikkust arvestades pikad; ta käed ja jalad ei olnud peened, kuid olid sihvakad ja graatsilised. Ta oli igati graatsiline; temas oli võimatu leida midagi, mis polnud täiuslik. Lisaks tundus, et ta on painduv nagu kass, kes suudab end väänata mistahes asendisse.
Tema nägu – kuidas kirjeldada täiuslikku ilu, välja arvatud tõdedes, et kui sa seda näed, siis tunned ära? Tema huuled olid lopsakad ja suu üsna suur. Sellel oli alati naeratuse vari, isegi kui kõik muu oli lihtsalt lõdvestunud. Tema huuled olid punased, kuid kui ta ka kandis meiki, oli ta seda teinud nii oskuslikult, et ma ei suutnud seda tuvastada – ja see üksi oleks ta muutnud eriliseks, sest oli aasta, mil kõik teised naised kandsid Continental-meiki, mis oli kunstlik nagu korsett ja ühemõtteline nagu nümfomaani naeratus.
Tema nina oli sirge ja tema näo jaoks paraja suurusega. Tema silmad...
Ta tabas mind end jõllitamas. Muidugi ootavad naised, et neile pilk peale jääks, ootavad nii riieteta kui ka ballikleidis. Kuid on ebaviisakas avalikult vahtida. Ma loobusin viisakusest esimese kümne sekundiga ja üritasin mällu pressida iga tema kehajoont ja -kumerust.
Meie pilgud kohtusid, ta vaatas vastu ja mina hakkasin punastama, endiselt suutmata pilku ära pöörata. Tema silmad olid nii sügavat, tumesinist tooni, palju tumedamad kui minu pruunid silmad.
Sõnasin konarlikult: „Pardonnez–moi, ma’m’selle“ ja suutsin lõpuks pilgu temalt rebida.
Ta vastas inglise keeles: „Oh, mul pole selle vastu midagi. Vaata, kui tahad,“ ja vaatas ka minu hoolikalt, nagu inspekteerides üle. Tema hääl oli soe, täiuslik kontraalt, üllatavalt sügav registri alumises otsas.
Ta astus kaks sammu minu poole ja peaaegu kõrgus mu kohal. Ma hakkasin tõusma ja ta viipas, et ma istuma jääksin, žestiga, millest kumas läbi, et on harjunud käskima ja kuulekust eeldama. „Pole vaja end liigutada,“ ütles ta. Tuul kandis minuni tema lõhna ja mul tõusis kananahk ihule. „Sa oled ameeriklane.“
„Jah.“ Ma olin kindel, et tema ei ole, samas olin sama kindel, et ta pole ka prantslanna. Tal polnud mitte ainult jälgegi prantsuse aktsendist, vaid... noh, prantsuse naised on alati vähemalt pisut provokatiivsed; nad ei saa sinna midagi parata, see on sügavalt juurdunud prantsuse kultuuri. Selles naises ei olnud midagi provokatiivset, välja arvatud, et ainuüksi ta olemasolu oli vapustus.
Kuid ilma vähimagi flirdivarjundita oli temas mingit haruldast vahetut intiimsust; ta rääkis minuga, nagu räägiks üks väga vana sõber teisega, nagu tunneks ta mind põhjani ja me saaksime rääkida täiesti vabalt. Ta esitas mulle mu kohta küsimusi, mõned neist üsna isiklikud, ja ma vastasin neile kõigile ausalt; mulle ei tulnud pähegi, et mis õigus tal on mind küsitleda. Ta ei küsinud mu nime ega mina tema oma; ma ei küsinud temalt midagi.
Lõpuks talle aitas ja ta vaatas mind uuesti hoolikalt ja tõsiselt üle. Siis ütles ta mõtlikult: „Sa oled väga ilus,“ lisas: „Au ’voir,“ pöördus, kõndis rannast vette ja ujus minema.
Ma olin liiga šokeeritud, et liigutada. Keegi polnud mind kutsunud isegi nägusaks ka enne ninaluu murdmist. No mida – „ilus“!
Aga ma ei usu, et talle järele minekust oleks midagi kasu olnud, kui ma ka õigel ajal selle peale oleksin mõelnud. See tüdruk oskas ujuda.