Robert A. Heinlein © 1963
Glory Road
Tõlkinud Ats Miller ©2025
Kaanepilt Liis Roden ©2025
Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts
Kirjastus Fantaasia, ISBN 978-9916-739-51-8
Tagakaanetekst
Mida ma tahtsin?
Ma tahtsin Roci muna. Ma tahtsin haaremit, täis armsaid odaliske, rohkem kui tolmu mu sõjavankri rataste all, ja et mu mõõk iial ei roostetaks. Tahtsin rusikasuurusi loodusliku punase kulla känkraid ja sööta huskidele see närukael, kes klaimi üle tahab lüüa. Tahtsin ärgata virgena, minna välja, et murda mõned piigid, ja siis valida kõige kenam neidis, kellega kasutada oma esimese öö õigust. Ja sealjuures astuda vastu parunile, kui ta julgeb sama neidu tahta. Tahtsin kuulda, kuidas purpurpunane vesi hommikuse vahikorra ajal Nancy Lee nahale niriseb ja kusagil pole muud heli ega liikumist, välja arvatud meid viimased tuhat miili saatnud albatrossi aeglane tiibade kallutamine.
Tahtsin Barsoomi tormavaid kuid. Ma tahtsin Storisende’i ja Poictesme’i ja et Holmes raputaks mind ärkvele, öeldes: „Mäng läks käima!“ Tahtsin parvetada mööda Mississippit alla ja põgeneda koos Bilgewateri hertsogi ja kadunud dofääniga maffia eest.
Ma tahtsin preester Johni ja valget kätt tõstmas Excaliburi kuuvalgest järvest. Tahtsin purjetada Odüsseias ja „Tros of Samothrace’is“ ja süüa lootosi maal, kus on alati pärastlõuna. Tahtsin romantikat ja imede ootust – nagu seda lapsena tundnud olin. Ma tahtsin sellist maailma, mida oli mulle lubatud – mitte seda magedat, närust, roiskuvat totrust, milles elasin.
Moto
Britannicus (ehmunult): Caesar, see ei ole õige.
Theodotus (nördinult): Kuidas?
Caesar (end kokku võttes): Vabanda teda, Theodotus – ta on barbar ja arvab, et tema hõimu ja saare tavad on loodusseadused.
Caesar ja Kleopatra, II vaatus, George Bernard Shaw
Atsi arvustus Baasis
See on üks väga omapärane ja paljutahuline raamat, mille kohta tahaks kasutada ülimalt kulunud väljendit "ebaõnnestunud meistriteos". Ma ei tea, kas selline ametlik jaotus on olemas, aga minu jaoks tähistab teos RAH loomingus ühte etappi - ta oli omale nime teinud ja lubas endale aeg-ajalt öelda, mida ta Ameerikast ja kaasinimestest üldisemalt arvab. Paraku peab nõustuma W.-ga, et autor pole seda raamatuna tõsiselt võtnud, teinekordki andes raamatu "fantasy-poole" osas lahendusi "ah-käib-küll". Sellega jõuan järgmise mõtteni - teos koosnebki nagu kahest natuke logisevalt kokkupandud poolest - üks on siis küllalt tüüpiline fantasy, ja kuna RAH ei ole fantaasiakirjanik, jääb mul õige tihti südamesse kahtlus, et kas ta nüüd ei osanud või mõnitab teadlikult... Lahe on seda lugeda küll, aga pole see osa millegi poolest parem tuhandetest teistest mõõgaga lohehakkimistest. See quest saab umbes kolmveerandi peal aga otsa ja koos teose algusega on tegemist RAH-ga heas mõttes - iseasi, kas tolleaegsed võitlused ja arusaamad, mida ta maa sisse materdab, täna veel üldse aktuaalsed on. Mõtet täiendades tõmbaks isegi paralleele meil siin nõukogude ajal ilmunud teostega - ainus viis tõtt rääkida oli tegevus never-never-land`i viia. Sest RAH ütleb selgelt, et Ameerika - see on hale kari ennasttäis paranoikuid, kes on teinud kõik selleks, et elu ei oleks elamisväärne, ja nüüd määrivad enda kokku keeratud sitta teistele kaela.
Igatahes mulle meeldis.
