Umbes minut ja nelikümmend sekundit ja mitu sajandit hiljem tõmbas doktor Balsamo – või Trooja Helena – oma suu minu omast sentimeetri eemale ja ütles: „Lased mu nüüd ehk lahti, riietud lahti ja heidad sinna läbivaatuslauale.“
Tundsin end, nagu oleksin ärganud üheksatunnisest unest, saanud korralikku tsirkulaardušši ja joonud tühja kõhu peale kolm jääkülma akvaviti. Mida iganes ta teha tahtis, tahtsin ka mina. Kuid olukord näis nõudvat ajutegevuse sekkumist. Tegin: „Meh?“
„Palun. Sina oled see õige, kuid sellegipoolest pean su üle vaatama.“
„Hästi... olgu,“ nõustusin. „Sina oled doktor,“ lisasin ja hakkasin oma särki lahti nööpima. „Sa oled doktor? Meditsiini-, ma mõtlen.“
„Jah. Muuhulgas.“
Ma astusin kingadest välja. „Aga miks sa tahad mind läbi vaadata?“
„Võib-olla nõiamärkide pärast. Oh, ma ei leia ühtegi, ma tean. Aga ma pean ka muud uurima. Sinu kaitsmiseks.“
Laud oli mu naha vastas külm. Miks nad neid asju ei polsterda? „Sinu nimi on Balsamo?“
„Üks mu nimedest,“ ütles ta hajameelselt, samal ajal mind õrnalt sõrmedega siit ja sealt puudutades. „Perekonnanimi, see tähendab.“
„Üks hetk. Krahv Cagliostro!“
„Üks mu onudest. Jah, ta kasutas seda nime, kuigi see pole tema oma rohkem kui Balsamo. Onu Joseph on väga ulakas mees ja üsna valelik.“ Ta puudutas vana väikest armi. „Sinu pimesool on eemaldatud.“
„Jah.“
„Hüva. Näita mulle oma hambaid.“
Ma ajasin suu pärani. Minu nägu ei pruugi suurem asi olla, kuid hambaid saaksin Pepsodenti reklaami müüa. Ta noogutas. „Fluoriidi jäljed. Tore. Nüüd tuleb natuke verd võtta.“
Ta oleks võinud mind kaelast hammustada ja ma poleks pahaks pannud. Ega ka väga üllatunud. Kuid ta tegi seda tavalisel viisil, veenist, kümme sentimeetrit vasakust küünarnukist. Ta pani proovi ühte aparaati eemal seina ääres. See vurises ja surises ja ta tuli minu juurde tagasi.
„Kuule, printsess,“ ütlesin ma.
„Ma ei ole printsess.“
„Noh... Ma ei tea su eesnime ja ise ütlesid, et tegelikult sa ei ole Balsamo ja ma ei tahaks sind ka doktoriks kutsuda.“ Kindlasti mitte „doktoriks“ – kõige ilusamat tüdrukut, keda olin kunagi näinud või näha lootnud... eriti pärast suudlust, mis oli kustutanud mälust kõik varasemad suudlused. Ei.
Ta mõtles järele. „Mul on palju nimesid. Kuidas sa mind kutsuda tahaksid?“
„Ega juhtumisi mõni neist pole Helena?“
Ta naeratus oli nagu päike ja sain teada, et ta põskedele tulevad lohukesed. Ta nägi välja nagu kuusteist ja oma esimeses peokleidis. „Sa oled väga lahke. Ei, ta pole isegi sugulane. See oli palju, palju aastaid tagasi.“ Tema nägu muutus mõtlikuks. „Kas sa oleksid nõus kutsuma mind Ettarre’iks?“
„Kas see on üks su nimedest?“
„See on, ütleme, üks neist, mis sobib paljude kirjastiilide ja murretega. Või selle lähend on Esther. Või Aster. Või isegi Estrellita.“
„Aster, Star,“ kordasin. „Täht. Õnnetäht.“
„Ma loodan, et minust saab sinu õnnetäht,“ ütles ta tõsiselt. „Kui sa tahad. Aga kuidas ma peaksin sind kutsuma?“
Ma mõtlesin selle üle. Kindlasti ei kavatsenud ma „Flashi“ pakkuda – ma ei ole koomiksielukas. Hüüdnimi, mis mulle armees külge jäi, ei sobinud daamide seltskonnas. Kummatigi olin seda eelistanud oma eesnimele. Mu isa oli olnud uhke oma esivanemate üle – kuid kas see on mingi vabandus anda poisslapsele nimeks Evelyn Cyril? See sundis mind kaklemise selgeks õppima enne lugemist.
Aga kõlbas nimi, mille haiglas armi tõttu külge sain – Scar. Kehitasin õlgu: „Oh, Scar on piisavalt hea nimi.“
„Oscar,“ kordas ta mõlemat silpi rõhutades. „Väärikas nimi. Kangelase nimi. Oscar.“ Ta justkui sobitas seda suus.
„Ei-ei. Mitte Oscar – Scar. Selle armi järgi mu näos...“
„Oscar on su nimi,“ ütles ta kindlalt. „Oscar ja Aster. Arm ja Täht.“ Ta puudutas armi näpuotstega. „Kas sulle ei meeldi su kangelase märk? Kas võtan selle ära?“
„Eh? Oi, ei. Ma olen sellega nüüd harjunud. Selle järgi on hea aru saada, keda ma peeglis näen.“
„Hüva. Mulle see meeldib ja see oli sul, kui sind esimest korda nägin. Aga kui meelt muudad, anna teada.“ Aparaat seina ääres tegi ’uuuf... tonk’. Ta pöördus ja võttis sellest pika pabeririba, siis vilistas vaikselt seda uurides.
„See ei võta kaua aega,“ ütles ta rõõmsalt ja veeretas aparaadi laua juurde. „Püsi paigal, kuni kaitse on sinuga ühendatud, ole võimalikult liikumatult ja hinga pinnapealselt.“ Ta ühendas minuga pool tosinat toru; need jäid minu külge kinni seal, kuhu ta need pani. Ta pani pähe midagi, mida ma pidasin edevaks stetoskoobiks, kuid see kattis ka ta silmad.
Ta muheles. „Ka seestpoolt oled sa ilus, Oscar. Ei, ära räägi.“ Ta hoidis ühte kätt mu käsivarrel ja ma ootasin.
Viis minutit hiljem tõstis ta käe ja võttis ühendused ära. „See on kõik,“ ütles ta rõõmsalt. „Ei mingeid külmetushaigusi enam, mu kangelane, ja sind ei häiri enam see kõhuhäda, mille džunglist tõid. Nüüd liigume teise tuppa.“
Tulin laualt maha ja võtsin oma riided. Täht ütles: „Sa ei vaja neid seal, kuhu me läheme. Saad kogu varustuse ja relvad.“
Tardusin, ühes käes kingad ja teises püksid. „Täht...“
„Jah, Oscar?“
„Mis üldse toimub? Sina panid selle kuulutuse üles? Kas see oli mõeldud mulle? Sina tahad mind millekski palgata?“
Ta tõmbas sügavalt hinge ja ütles tõsiselt: „Jah, mina kuulutasin. See oli mõeldud sulle ja ainult sulle. Jah, sul on üks töö teha... minu tšempionina. Ees ootab suur seiklus... ja suur tasu... ja veel suurem oht – ja ma kardan väga, et kumbki meist ei ela seda üle.“ Ta vaatas mulle silma. „Noh, härra?“
Mõtlesin, et kui kaua mind juba luku taga hoitakse? Aga ma ei öelnud talle seda, sest kui nii oli, siis teda seal polnud. Ja ma tahtsin, et ta oleks seal, rohkem kui kunagi midagi tahtnud olen. Ma ütlesin: „Printsess... sa palkasid mu.“
Ta tõmbas hinge. „Tule nüüd! Aega on vähe.“ Ta juhtis mind moodsa Rootsi diivani tagusest uksest sisse, teel jakki lahti nööpides ja seelikulukku avades ja lastes riietel kukkuda sinna, kuhu juhtus. Peaaegu hetkega oli ta selline, nagu ma teda esmakordselt rannal nägin.
Järgmisel toal olid tumedad seinad, puudusid aknad ja eikusagilt imbus pisut valgust. Toa keskel oli kõrvuti kaks tumeda linase riidega kaetud diivanit, mis meenutasid millegagi surnuvankreid, ja see oli kõik. Niipea, kui uks meie taga sulgus, tajusin ka, et tuba on rõhuvalt kajatu – seintelt ei põrkunud tagasi vähimatki heli.
Diivanid asusid ringi keskel, mis omakorda oli osa kriidi või valge värviga otse põrandale tehtud suuremast joonisest. Me läksime sinna keskele; ta pöördus, kükitas maha ja ühendas jooned, sulgedes niimoodi mustri; ta ei tundnud mingit kohmetust seal küürutades askeldades, rinnad alla rippumas.
„Mis see on?“ küsisin mina.
„Kaart, mis viib meid sinna, kuhu me läheme.“
„See näeb välja rohkem nagu pentagramm.“
Ta kehitas õlgu. „Hea küll, see on võimupentagramm. Skemaatiline ühendusjoonis oleks parem nimi. Aga, mu kangelane, mul pole aega seda seletada. Palun heida kohe pikali.“
Heitsin parempoolsele diivanile, kuhu ta osutas, kuid ei suutnud asja rahule jätta. „Täht, kas sa oled nõid?“
„Kui tahad. Palun, ära räägi praegu.“ Ta heitis pikali ja sirutas käe. „Ja võta mul käest kinni, mu isand, nii on vaja.“
Tema käsi oli pehme ja soe ja väga tugev. Samal hetkel muutus valgus punaseks ja kustus siis hoopis. Ma jäin magama.
