Ma tean kohta, kus pole sudu, parkimisprobleeme ega ülerahvastust... külma sõda, vesinikupomme ega telereklaame... tippkohtumisi, välisabi, varjatud makse... – ega tulumaksu. Kliima on selline, millega Florida ja California kiitlevad (ja mida kummaski pole), maastik maaliline, inimesed võõraste vastu sõbralikud ja külalislahked, naised ilusad ja hämmastavalt innukad flirtima...
Ma tahan sinna tagasi... Jah, tahan...
Oli valimiste aasta, läbivaks teemaks nagu ikka, et kõik, mida sa teed, teen mina paremini, taustaks piiksuvad sputnikud. Olin 21-aastane ega suutnud välja mõelda, millise partei vastu hääletada.
Selle asemel helistasin komissariaati ja ütlesin, et saatku mulle kutse.
Ma olen ajateenistuse vastu nagu homaar on keeva vee vastu: see võib olla ta tähetund, kuid see ei ole tema valik. Sellegipoolest armastan ma oma riiki. Jah, vaatamata kogu koolipropagandale, et patriotism on iganenud. Üks mu vanavanaisa suri Gettysburgis ja mu isa tegi kaasa selle pika jalutuskäigu tagasi Chosini veehoidla juurest, nii et mulle seda uut lähenemist maha ei müü. Ma vaidlesin koolis sellele vastu – kuni mulle väänati sotsiaalteadustes D, mispeale panin suu kinni ja lõpetasin klassi.
Kuid ma ei muutnud oma seisukohti, et need sobiksid tolle õpetaja omadega, kes ei teadnud Little Round Topist Seminary Ridge’is.
Oled sa minu põlvkonnast? Kui ei, siis juhtud sa ehk teadma, miks me muutusime nii nuripäisteks? Või kannad sa meid lihtsalt maha kui „alaealisi kurjategijaid“?
Ma võiksin raamatu kirjutada. Vennas! Kuid rõhutagem vaid üht võtmetähtsusega fakti: pärast seda, kui oled aastaid teinud kõik selleks, et poistest patriotism välja rookida, ära oota, et ta rõõmustab, kui saab teate: Tere: käesolevaga antakse teile korraldus astuda Ameerika Ühendriikide relvajõududesse...
Ja siis räägime kaotatud põlvkonnast! Olen lugenud seda esimese maailmasõja järgset jura – Fitzgeraldi ja Hemingwayd ja nii edasi – ja mulle tundub, et muretsesid nad üldse ainult selle pärast, et salaviinas ei oleks puupiiritust. Neil oli kogu maailm sabapidi peos – ja miks nad virisesid?
Muidugi, neid oli Hitler ja depressioon ees ootamas. Aga nad ei teadnud seda. Meil oli Hruštšov ja vesinikupomm ja me teadsime küll.
Kuid me ei olnud „kadunud põlvkond“. Olime midagi palju hullemat; olime „turvaline põlvkond“. Mitte biitnikud. Neid ei ole kunagi olnud rohkem kui paarsada miljonist. Oh, me rääkisime biitnike slängi ja kaifisime stereoheli ning polnud põhimõtteliselt nõus Playboy jazzmuusika edetabelitega – nagu oleks neil mingit tähtsust. Lugesime Salingeri ja Kerouac’d ning kasutasime keelt, mis šokeeris meie vanemaid, ja riietusime (mõnikord) biitnike stiilis. Kuid me ei arvanud, et bongotrummid ja habe on võrreldavad rahaga pangas. Me ei olnud mässajad. Me olime konformistlikud nagu päevakoerad. „Turvalisus“ oli meie väljaütlemata märksõna.
Enamik meie märksõnu olid väljaütlemata, kuid me järgisime neid sama kompulsiivselt kui pardipoeg vee suunas paterdab. „Ära võitle linnavalitsusega“. „Võta, kuni antakse“. „Ära jää vahele“. Suured eesmärgid, kõrged moraalsed väärtused – ja need kõik tähendavad ju „turvalisust“. „Stabiilne areng“ (minu põlvkonna panus Ameerika unistusse) põhines turvalisusel; kindlustunne, et laupäeva õhtu ei ole jobude jaoks kõige üksildasem. Stabiilseks minek tähendas paraku konkurentsi kadumist.
Aga meil olid ambitsioonid. Jah, härrased! Tee enne ajateenistust kolledž läbi. Abiellu ja tee talle kõht ette; ja mõlemad perekonnad aitavad sul koolis käia, et mitte ajateenistusse minna. Leia töö, mida sõjakomissariaat oluliseks peab, näiteks mõnes raketifirmas. Veelgi parem, hakka kraadi taotlema (kui sinu või tema vanemad seda endale lubada saavad) ja saa veel üks laps ja ongi oht möödas – pealegi aitab ju doktorikraad ametiühingusse, edutamistel ja nii palga kui pensioni osas.
Rasedast, rikaste vanematega naisest oli turvalisem ainult 4-F – katkised kõrvatrummid või, veel parem, allergia. Ühel mu naabritest oli kohutav astma, mis kestis kuni tema 26. sünnipäevani. Tegu polnud pettusega – ta oli allergiline sõjaväeteenistuse vastu. Veel üks põgenemisvõimalus oli veenda armee psühhiaatrit, et su huvid sobisid rohkem välisministeeriumisse kui armeesse. Üle poole minu põlvkonnast oli „sõjaväeteenistuseks kõlbmatu“.
Ma ei leia, et see oleks üllatav. On üks vana pilt inimestest, kes kihutavad reel läbi paksu metsa ja keda hundid taga ajavad. Iga natukese aja tagant krabavad nad ühe oma kaaslastest ja viskavad huntidele. Just seda ajateenistus ongi; isegi kui seda nimetatakse „valikuliseks teenistuseks“ ja kaunistatakse USO-de ja „veteranide hüvedega“ – see on vähemuse viskamine huntidele, et enamus saaks rühkida kolme auto garaaži, basseini ja turvaliste pensioniosakute suunas.
Ma ei ole püham kui teie; eks ma olin ka sellel kolme auto garaaži rajal.
Kuid mu vanemad ei jaksanud mind kolledžisse panna. Minu kasuisa oli õhujõudude tsiviilohvitser, kes suutis vaevu omi lapsi natuke toetada. Kui ta vahetult enne mu keskkooli lõpuaastat Saksamaale üle viidi ja mu isa õde mu enda ja oma abikaasa juurde elama kutsus, oli see kergenduseks meile mõlemale.
Mul ei läinud rahaliselt paremini, sest mu onu pidas vastavalt California seadustele üleval oma esimest naist – umbes nagu Alabama põlluori enne kodusõda. Kuid ma sain 35 dollarit kuus kui „surnud veterani ülalpeetav“. (Mitte „sõjaorb“, mis on natuke teine asi ja natuke rohkem raha.) Mu ema oli veendunud, et isa suri saadud vigastustesse, kuid Veteranide Administratsioon arvas teisiti, nii et ma olin lihtsalt „ellujäänud ülalpeetav“.
35 dollarit kuus ei lappinud nende eelarvesse minu lisandumisega tekkinud auku, nii et eeldati, et pärast lõpetamist proovin iseseisvalt õnne. Kahtlemata sõjaväeteenistuses, eks ole; kuid mul oli oma plaan – mängisin jalgpalli ja lõpetasin viimase aasta hooaja California Central Valley gümnaasiumi rekordilise jardide arvu ja murtud ninaga; ja alustasin järgmisel sügisel osariigi kolledžis; koos „spordisaali korrastamise“ tööga; tasu oli 10 dollarit rohkem kui „ülalpeetava pension“ ja muud tasud.
Ma polnud kindel, kuidas hakkama saan, kuid igal juhul kavatsesin küünte ja hammastega võimalusest kinni hoida ja insenerikraadi kätte saada. Vältides ajateenistust ja abielu. Pärast lõpetamist võtta mistahes töö. Koguda raha ja saada lisaks ka õigusteaduse kraad – sest Floridas Homesteadis oli õpetaja juhtinud tähelepanu sellele, et kuigi insenerid teenisid hästi, läksid suured rahad ja ülemuse töökohad juristidele. Nii et ma kavatsesin mängu võita, jah, härrased! Olla Horatio Algeri kangelane. Ma oleksin läinud otse õigusteaduse kraadi omandama, kuid paraku seal kolledžis õigusteadust ei õpetatud.
Teisel kursusel, pärast hooaja lõppu langes jalgpalli populaarsus.
Meil oli ideaalne hooaeg – mitte üht võitu. „Flash“ Gordon (nii mind spordikajastustes nimetati) oli jardide ja punktide tabelis esimene, aga nii treener kui mina jäime töötuks. Oh, „spordisaali korrastamise“ kõrval harjutasin kogu selle aasta jooksul korvpalli, vehklemist ja mitmevõistlust, kuid vilistlane, kes meeskonda kokku pani, ei olnud huvitatud kõigest natuke üle kuue jalasest korvpallurist. Terve selle suve muudkui jooksin vastu kiviseina, et kusagil mingile kokkuleppele jõuda. Sel suvel sain ka 21, mis tähendas, et see 35 dollarit kuus kadus. Varsti pärast tööpüha olin seega tagasi lähtepositsioonil, st tegin selle telefonikõne värbamispunkti.
Mõtlesin veeta aasta õhujõududes, seejärel kavatsesin võita koha Õhujõudude Akadeemias – saada astronaudiks – ehk mitte rikkaks, vaid kuulsaks.
Noh, meist kõigist ei saa astronaute. Õhujõududel oli oma kvoot või midagi. Ma olin armees nii kiiresti, et jõudsin vaevu koti kokku panna.
Eks siis seadsin sihiks olla parim staabiametnik; kontrollisin, et „masinakiri“ on mu oskuste all kirjas. Kui mul on midagigi kaasa rääkida, istun Fort Carsonis, teen puhtaid kirjalehti ja käin sealt kõrvalt õhtukoolis.
Minu käest ei küsitud midagi.
Olete kunagi käinud Kagu-Aasias? Selle kõrval näeb Florida välja nagu kõrb. Kuhu sa ka ei astuks, astud sa millelegi peale. Traktorite asemel on neil vesipühvlid. Põõsad on täis putukaid ja kohalikke, kes sind tulistavad. See ei olnud sõda – ega ka mitte „politseioperatsioon“. Me olime „sõjalised nõuandjad“. Kuid neli päeva selles kuumuses surnult vedelenud sõjaline nõuandja haiseb täpselt samamoodi nagu laip tõelises sõjas.
Mind edutati kapraliks. Mind edutati seitse korda. Kapraliks.
Mul ei olnud õiget suhtumist. Nii ütles mu kompaniiülem. Minu isa oli olnud merejalaväelane ja mu kasuisa oli olnud õhujõududes; minu ainus ambitsioon armees oli olnud staabitöö USA-s. Mulle ei meeldinud armee. Ka minu kompaniiülemale ei meeldinud sõjavägi; ta oli leitnant, kes ei olnud saanud kapteniks, ja iga kord, kui ta selle üle mõtlema hakkas, kaotas kapral Gordon oma triibud.
Viimast korda kaotasin need, kui ütlesin talle, et kirjutan oma kongresmenile, et uurida, miks ma olen ainus mees Kagu-Aasias, kes läheb siit vanaduspensionile ja mitte koju siis, kui mu aeg on täis; ta vihastas selle peale nii, et pihta ei saanud ainult mina – läksime välja kangelastegusid tegema ja ta sai surma. Aga nii ma saingi selle armi oma murtud ninale, sest ka mina olin kangelane ja oleksin pidanud saama aumedali, ainult et kedagi polnud nägemas.
Kui ma terveks sain, otsustati mind koju saata.
Major Ian Hay kirjeldas raamatus „Sõda, mis lõpetab sõjad“ sõjaliste organisatsioonide struktuuri: olenemata sõjateatrist koosneb bürokraatia alati üllatuspeo osakonnast, jõhkrate naljade osakonnast ja haldjast ristiema osakonnast. Kaks esimest tegelevad praktiliselt kõigega ja kolmas on väga pisike; haldjast ristiema osakond on üks eakas naissoost GS-5 ametnik, kes tavaliselt on haiguspuhkusel.
Aga kui ta on oma laua taga, paneb ta mõnikord kudumise kõrvale ja valib midagi, mis tal üle laua käib, ja teeb midagi toredat. Eks ole, seni piitsutasid mind üllatuspeo ja jõhkrate naljade osakonnad; nüüd aga juhtus haldjast ristiema märkama reamees Gordonit.
See käis nii – kui teadsin, et lähen koju niipea, kui mu nägu paraneb (väike pruun vend ei olnud oma bolot steriliseerinud), esitasin taotluse, et demobiliseerun Wiesbadenis, kus mu perekond elas, mitte Californias, kus kirjade järgi elasin. Ma ei kritiseeri väikest pruuni venda; ta ei tahtnud, et ma üldse paraneksin – ja ta oleks hakkama saanud, kui ta ei oleks tapnud mu kompaniiülemat ja minuga liialt kiirustanud. Ega minagi polnud oma tääki steriliseerinud; temagi ei kurtnud, kõigest ohkas ja vajus kokku nagu nukk, millest saepuru välja lastud. Ma olin talle tänulik; ta mitte ainult ei veeretanud täringud nii, et ma sain sõjaväest lahti, vaid andis mulle ka suurepärase idee.
Tema ja valvekirurg – too oli öelnud: „Sa paraned, poja. Aga sa oled armiline nagu Heidelbergi üliõpilane.“
Mis pani mind mõtlema – korralikku tööd ilma kraadita ei saa, samavõrra kui sa ei saa olla krohvija, kui mõni su lähisugulastest ei kuulu krohvijate ametiühingusse. Kuid on olemas kraadid ja kraadid. Kui Sir Isaac Newtonil oleks lehmakolledži kraad – nagu minu oma – peseks ta Joe Kobakäpa katseklaase, kui Joe’l oleks Euroopa ülikooli kraad.
Miks mitte Heidelberg? Kavatsesin lüpsta oma G.I. hüvesid; eks ma mõtlesin sellele juba toda sõjakomissariaadikõnet tehes.
Minu ema sõnul oli Saksamaal kõik odavam. Võib-olla suudan seal kuidagi doktorikraadini pingutada. Herr Doktor Gordon, mit armid der näos Heidelbergist!– see annaks mis tahes raketifirmas 3000 dollarit aastas lisaks.
Põrgut, ma võiksin lisaks mõned üliõpilaste duellid pidada ja olemasolevale ilule veel mõned ehtsad ka juurde saada. Vehklemine oli spordiala, mis mulle väga meeldis (kuigi see oli „spordisaali korrastamise“ tasaarvestuses olnud kõige väiksema kaaluga). Mõned inimesed ei talu nuge, mõõku, tääke ega midagi teravat; psühhiaatritel on selle kohta sõna: aihmofoobia. Mõni idioot võib sõita autoga sada miili tunnis viiekümne miili alas ja sattuda paanikasse paljast tera nähes.
Minul selliseid hirme pole ja sellepärast olen elus ja see on ka üks põhjustest, miks pidevalt kapralitriipudest ilma jäin. „Sõjaline nõuandja“ ei saa endale lubada nugade, tääkide jms kartmist, ta peab nendega toime tulema. Ma pole neid kunagi kartnud, sest olen alati olnud kindel, et suudan teha teisele seda, mida ta kavatseb mulle teha.
Mul on selles enamasti õigus olnud, välja arvatud tookord, kui tahtsin kangelane olla; aga see polnud väga hull viga. Kui oleksin püüdnud põgeneda, selle asemel, et ta sisikond välja lasta, oleks ta purustanud mu selgroo. Paraku ei saanud ta mulle kordagi korralikult äsada; ta matšeete tabas mu nägu, enne kui ta siitilmast lahkus – ja jättis mulle vastiku haava, mis läks pahaks enne, kui helikopter kohale jõudis. Aga ma ei tundnudki seda. Mul hakkas vaid pea ringi käima ja istusin mutta ja kui ärkasin, andis meedik mulle plasmat.
Nii et duelle Heidelbergis ma pigem ootasin. Sul on kaitsed keha, käte ja kaela ümber ja terasvõrk silmade ees ulatub ka üle nina ja kõrvade – see ei ole nagu kohtumine džunglis pragmaatilise marksistiga. Olen kord käes hoidnud sellist mõõka, nagu kasutatakse Heidelbergis – see oli kerge, sirge mõõk, terava servaga ja terav paar tolli ka tagaküljelt... kuid nüri otsaga! Mänguasi, mis sobib ainult ilusate armide tegemiseks, et tüdrukutele muljet avaldada.
Mul on kaart ja mis seal ikka! – Heidelberg on Wiesbadenist kiviga visata. Seega palusin end demobiliseerida Wiesbadenis.
Valvekirurg ütles: „Sa oled optimist, poja“, kuid kirjutas alla. Haigla paberitöö eest vastutav seersant ütles: „Ei tule kõne allagi, sõdur.“ Ma ei ütle, et raha vahetas omanikku, kuid haigla juhataja kirjutas alla, linnuke lahtris EDASTADA. Palatis arvati, et panen hullu; Onu Suhkur ei lase reameestel tasuta ümber maailma reisida.
Olin juba nii kaugel, et olin Hobokenile lähemal kui San Franciscole – ja ka Wiesbadenile. Kuid eeskirjade järgi tuli demobiliseeritud üle Vaikse ookeani tagasi vedada. Sõjaväe eeskirjad on nagu vähk: keegi ei tea, kust need tulevad, kuid ignoreerida neid ei saa.
Haldjast ristiema osakond ärkas üles ja puudutas mind oma võlukepiga.
Olin ronimas Kindral Jonesi nimelisse künasse, mis suundumas Manila, Taipei, Yokohama ja Pearli kaudu Seattle’i, kui saabus teade, mis rahuldas kõik mu kapriisid ja enamgi veel. Mul kästi ilmuda USAREUR-i peakorterisse Heidelbergis, Saksamaal, saadaoleva sõjalise transpordiga; demobiliseerimiseks, sooviavalduse alusel, vt viide fokstrott. Kogunenud puhkuse võib välja võtta või saada kompensatsiooni, vt viide bravo. Käsualune subjekt peab ilmuma vastavasse USA sektorisse lähema 12 kuu jooksul pärast senisest teenistuskohast lahkumist, kasutades mistahes sõjaväetransporti; täiendavad kulud pole ette nähtud. Tsitaadi lõpp.
Paberitöö-seersant kutsus mu välja ja näitas seda mulle, nägu kiirgamas süütut rõõmu. „Ainult, et saadaolevat transporti ei ole, nii et vea oma perse Kindral Jonesi pardale, sõdur. Sa lähed Seattle’i, nagu ma ütlesin.“
Ma teadsin, mida ta mõtles: ainuke transpordivahend, mis üle pika aja läände sõitis, oli Singapuri läinud 36 tunni eest. Ma vaatasin käsku, sisimas keedes, arutledes, kas ta hoidis seda kinni just niipalju, et ma tollele mainitule ei jõuaks.
Raputasin pead. „Ma lähen Singapuri Kindral Smithi peale. Ole inimene, seersant, ja anna mulle vastavad käsud.“
„Sinu käsud on sul käes. Jones. Seattle.“
„Isver,“ ütlesin ma mõtlikult. „Ma vist lähen kaplani juurde nutma.“ Ma kadusin sealt kiiresti, kuid mitte kaplani juurde; läksin lennuväljale. Kulus viis minutit veendumaks, et ükski kommerts- ega USA sõjaväelend ei suundunud mulle vähegi sobival ajal Singapuri.
Kuid öösel pidi sinna minema Austraalia sõjaväetransport. Aussie’d ei olnud isegi „sõjalised nõustajad“, nad olid lausa „sõjalised vaatlejad“. Leidsin lennuki kapteni, lennuväeleitnandi, ja seletasin talle asja ära. Ta naeris ja ütles: „Alati on ruumi veel ühele kutile. Tõenäoliselt stardime natuke peale teeaega. Kui vanatüdruk suvatseb lennata.“
Ma teadsin, et suvatseb; see oli Gooney Bird, C-47, koosnes enamasti lappidest ja jumal teab kui palju miljoneid miile seljataga. See jõuaks vajadusel ka ühe mootoriga Singapuri. Ma teadsin, et mul vedas, niipea kui nägin seda ürgset parandusteibi ja liimi kuhja seal lennuväljal.
Nelja tunni pärast olin pardal, kui see rattad sisse tõmbas.
Registreerisin end järgmisel hommikul USMTS General Smithi pardale üsna märjana – Tasmaania uhkus oli eelmisel õhtul läbi tormi lennanud ja Gooney Birdsi üks puudusi oli, et veekindel see polnud. Aga mis tähtsust on puhtal vihmal pärast džunglimuda? Laev väljus samal õhtul – veel häid uudiseid.
Singapur on nagu Hongkong, ainult tasane; ühest pärastlõunast piisab. Ma tegin ühe dringi vanas Rafflesis, teise Adelphis, sain vihma lõbustuspargi suurel vaaterattal ja jalutasin läbi Change Alley, üks käsi rahal ja teine käskkirjal; ja ostsin Irish Sweepstakes’i pileti.
Ma ei mängi hasartmänge – kui nõustute, et pokker on osavusmäng. Kuid see oli austusavaldus õnnejumalannale, sest oli mul ju tükk aega vedanud. Ma poleks üldse pahane, kui ta otsustaks jätkata seda rida 140 000 USA dollariga. Ja kui ta seda ei teinud... Noh, pilet maksis ühe naela, ehk 2,80 USA dollarit; ma maksin 9 Singapuri dollarit või 3 USA dollarit – väike žest mehelt, kes oli just võitnud tasuta ümbermaailmareisi – rääkimata džunglist tagasitulemisest, endiselt hingates.
Aga midagi sain ma oma dollari eest kohe, kui põgenesin Change Alley’lt, et vältida paarikümmet järgmist kõndivat panka, kes tahtsid mulle müüa veel loteriipileteid, Singapuri dollareid ja mistahes muud raha – või mu mütsi, kui sellest lahti juhtun laskma –, jõudsin tänavale, peatasin takso ja ütlesin juhile, et ta viiks mu sadamasse. See oli vaimu võit liha üle, sest olin kaalunud, kas mitte haarata võimalusest leevendada tohutut bioloogilist vajadust. Vana hea Arminägu Gordon oli olnud Eagle’i skaut kohutavalt kaua ja Singapur on üks seitsmest patusest linnast, kust võib leida kõike.
Ma ei taha öelda, et olin jäänud truuks naabritüdrukule. Noor daam kodus õpetas mulle kõike vajalikku maailma, liha ja kuradi kohta, kuid lojaalsust küll mitte; ta oli mind teenistussegi saatnud suurepärasel ja väga õpetlikul viisil, olin tänulik. Ta abiellus varsti pärast seda, nüüd on tal kaks last, kumbki neist pole minu.
Minu bioloogilise rahutuse tegelik põhjus oli geograafiline. Väikestel pruunidel vendadel, kellega koos ja kelle vastu ma olin sõdinud, olid väikesed pruunid õed, kellest paljusid võis saada raha eest, aga paljusid isegi pour l’amour ou pour le sport.
Aga kogu selle aja sealt midagi muud saada polnud. Meditsiiniõed? Õed on ohvitserid; ja üksik USO meelelahutaja, kes sattus sinna pärapõrgusse, oli veel kaugem maailm kui õed.
Mul polnud midagi väikeste pruunide õdede vastu sellepärast, et nad olid pruunid. Ma olin näost sama pruun kui nemad, välja arvatud pikk roosa arm. Suurem häda oli, et nad olid pisikesed.
Mina olin sada üheksakümmend naela lihaseid ja üldse mitte rasva ning ma ei suutnud ennast kunagi veenda, et nelja jala ja kümne tolli pikkune ja alla üheksakümne naela kaaluv naisolevus, kes pealegi näeb välja nagu kaheteistaastane, on päriselt iseteadlik täiskasvanu. Minu jaoks tundus see kui sünge institutsionaalne vägistamine ja tekitas seega psüühilise impotentsuse.
Singapur nägi välja nagu koht, kust leiab suure tüdruku. Aga ma põgenesin Change Alley’lt kähku, sest korraga ei meeldinud mulle inimesed, suured või väikesed, isased või emased, ja suundusin laeva poole – ja ilmselt päästes end sellega rõugete, Cupido katarri, pehme šankeri, hiina mädaniku, soolase vee sügeluse ja sportlase jala käest – see oli kõige targem otsus, mille ma olin teinud alates sellest, kui neljateistkümneselt keeldusin maadlemast keskmise suurusega alligaatoriga.
Ütlesin juhile inglise keeles, millisele kaile tahan, kordasin seda meelde jäetud kantoni keeles (mitte väga hästi; see on üheksatooniline keel ja koolis olin ainult natuke nuusutanud prantsuse ja saksa keelt) ning näitasin talle kaarti, kuhu oli märgitud kai ja selle nimi trükitud inglise keeles ning joonistatud hiina keeles.
Selline anti kõigile, kes laevalt maale läksid. Aasias räägib iga taksojuht piisavalt inglise keelt, et viia sind punaste laternate rajooni või poodi, kus on „sooduspakkumised“. Kuid kuidagi ei suuda nad leida su kaid või sadamat.
Mu taksojuht kuulas, heitis pilgu kaardile ja ütles: „Hea küll, Mac. Mulle meeldib see,“ ja pani minema, pöörates ümber nurga kummide vilinal, karjudes samal ajal taksode, rikšade, laste ja koerte peale. Ma olin rahulik ja õnnelik, et leidsin selle taksojuhi tuhandete hulgast.
Korraga ajasin end sirgu ja karjusin, et ta peatuks.
Ma pean midagi selgitama – ma ei saa ära eksida.
Nimetagem seda „psii“-võimeks – nagu nad Duke’is seda teinekord teevad. Ema tavatses öelda, et poisil on suunataju. Nimetage seda, kuidas tahate; ma olin kuuene või seitsmene, kui taipasin, et teised inimesed võivad eksida. Ma tean alati, kus on põhi, kust teekonda alustasin ja kaugel olen. Ma võin sinna tagasi minna otse või oma jälgi mööda ka pimedas džunglis. Peamiselt sellepärast mind muudkui ülendati kapraliks ja anti seersandi ülesanded. Minu juhitud patrullid tulid alati tagasi – ellujääjad, ma mõtlen. See lohutas linnapoisse, kes niikuinii üldse ei tahtnud džunglis olla.
Karjusin, sest juht oli pööranud paremale, kui ta oleks pidanud pöörama vasakule, ja hakkas sama teed tagasi minema.
Ta kiirendas.
Ma karjusin uuesti. Enam ta inglise keelt ei osanud.
Miil ja mitu pööret hiljem oli ta sunnitud peatuma liiklusummikus. Astusin välja, ta hüppas ka välja ja hakkas taksomeetrile osutades kantoni keeles karjuma. Meid ümbritses kari hiinlasi, kes lisasid oma osa lärmi, ja mõned neist näppisid mu riideid. Hoidsin kätt rahakotil ja mul oli politseinikku nähes hea meel. Hüüdsin ja ta märkas mind.
Ta tuli läbi rahvahulga; tal oli kaasas pikk kepp. Ta oli hindu; ma küsisin temalt: „Kas sa räägid inglise keelt?“
„Muidugi. Ja ma mõistan ameerika keelt.“ Selgitasin, milles asi – näitasin talle kaarti ja ütlesin, et juht võttis mu peale Change Alley’lt ja siis sõitis ringiratast.
Võmm noogutas ja rääkis juhiga vist kolmandas keeles – minu meelest malai keeles. Lõpuks ütles võmm: „Ta ei saa inglise keelest aru. Ta arvas, et sa tahtsid sõita Johore’i.“
Johore’i sild on Singapuri saarel kõige kaugem koht sadamast. Ütlesin vihaselt: „No mida põrgut, et ta inglise keelt ei oska!“
Võmm kehitas õlgu. „Sa palkasid ta ja pead maksma taksomeetri järgi. Siis selgitan talle, kuhu soovite minna, ja lepin kokku fikseeritud hinna.“
„Temaga ainult põrgusse!“
„See on võimalik. Siit on sinna lühike maa. Soovitan teil maksta. Ooteaeg jookseb.“
On olukordi, mil mees peab oma õiguste eest seisma, või ta ei suuda endale habet ajades peeglis silma vaadata. Ma olin end juba raseerinud, nii et ma maksin – 18,50 Singapuri dollarit raisatud tunni ja sadamast kaugemale sattumise eest. Juht tahtis jootraha, kuid võmm pani tal suu kinni ja lasi mul endaga koos sealt lahkuda.
Hoidsin üht kätt rahal – loteriipilet sedelite vahel – ja teist paberitel. Aga kadusid mu pliiats, sigaretid, taskurätik ja Ronsoni välgumihkel. Kui tundsin kummitussõrmi juba kellarihma kallal, nõustusin võmmi ettepanekuga, et tal on nõbu, aus mees, kes sõidutaks mind sadamasse fikseeritud – ja mõistliku – tasu eest.
Selgus, et „nõbu“ oli just mööda tänavat lähenemas; pool tundi hiljem olin oma laeva pardal. Ma ei unusta kunagi Singapuri, kõige harivamat linna.
